Candy Empire

Estonian duo Opium Flirt doesn't hesitate to wear its allegiances on its record sleeve — the cover of Tehislend, the group's first formal album after some self-released efforts, is as classically prog as one could want, with its upside down stone/human figures floating above a flat desert-like landscape. The music matches the cover throughout; over the album's nine tracks, most taken from a various of live performances or radio broadcasts, multi-instrumentalists Ervin (mainly guitar and keyboards) and Erki (mostly drums), with guest help at a variety of points on other instruments, create a series of often propulsive takes on space-rock refracted through later sensibilities, such as the earlier work of Porcupine Tree through the Signify days, not to mention many fellow travellers in that vein. If it means that Opium Flirt are still finding their feet to an extent, the evidence of Tehislend is that their skills are already sharp, with the two audibly bringing a lot of dramatic excitement to their performances that many other similar groups can't manage. On the one hand they often seem to have one core strategy to conclude a song with an explosive build of guitar feedback and louder and louder drumming; on the other hand, they do that so brilliantly on songs like "Intense Heat" and "Odd Times," among others. (The latter song's ending is especially strong, with some screechingly distorted feedback warped and twisted over a steady bass loop and ever-increasingly crazed drumming.) Even more meditative explorations like the slow-paced moody float of "Man Who Never Was" eventually wrapping with a thrilling if ultimately unsurprising-in-context conclusion. Among the few exceptions to this general model — perhaps unsurprisingly, also the two numbers not recorded live — are the piano-led pieces "Cafe Perspective" and "Saint European King Days," both gentle numbers that work around core melodies to understated but attractive effect. - Allmusic

Estonian duo Opium Flirt doesn't hesitate to wear its allegiances on its record sleeve — the cover of Tehislend, the group's first formal album after some self-released efforts, is as classically prog as one could want, with its upside down stone/human figures floating above a flat desert-like landscape. The music matches the cover throughout; over the album's nine tracks, most taken from a various of live performances or radio broadcasts, multi-instrumentalists Ervin (mainly guitar and keyboards) and Erki (mostly drums), with guest help at a variety of points on other instruments, create a series of often propulsive takes on space-rock refracted through later sensibilities, such as the earlier work of Porcupine Tree through the Signify days, not to mention many fellow travellers in that vein. If it means that Opium Flirt are still finding their feet to an extent, the evidence of Tehislend is that their skills are already sharp, with the two audibly bringing a lot of dramatic excitement to their performances that many other similar groups can't manage. On the one hand they often seem to have one core strategy to conclude a song with an explosive build of guitar feedback and louder and louder drumming; on the other hand, they do that so brilliantly on songs like "Intense Heat" and "Odd Times," among others. (The latter song's ending is especially strong, with some screechingly distorted feedback warped and twisted over a steady bass loop and ever-increasingly crazed drumming.) Even more meditative explorations like the slow-paced moody float of "Man Who Never Was" eventually wrapping with a thrilling if ultimately unsurprising-in-context conclusion. Among the few exceptions to this general model — perhaps unsurprisingly, also the two numbers not recorded live — are the piano-led pieces "Cafe Perspective" and "Saint European King Days," both gentle numbers that work around core melodies to understated but attractive effect. - Allmusic

As if the whole country had just finished catching up on old unreturned phone calls and raked the leaves and put on a sweater and had finally gotten around to making some more music. If this is in fact the case (I see no reason why it isn't) then I congratulate them. Still no words to say, they've written a warm wooly walk in the park, where green has become brown and grey, and the roads are getting harder, whiter. Opium Flirt have written a national treat, a crisp smile for the afternoon, for the world. - Said The Gramophone

As if the whole country had just finished catching up on old unreturned phone calls and raked the leaves and put on a sweater and had finally gotten around to making some more music. If this is in fact the case (I see no reason why it isn't) then I congratulate them. Still no words to say, they've written a warm wooly walk in the park, where green has become brown and grey, and the roads are getting harder, whiter. Opium Flirt have written a national treat, a crisp smile for the afternoon, for the world. - Said The Gramophone

Opium Flirti on nimetatud «eklektiliseks postrokibändiks». Seda võib tautoloogiliseks väiteks lugeda, kuna eklektilisuse «süüdistuse» vastu ei olegi tänapäeval võimalik end kaitsta. Seda`nd küll, et tegu on pesuehtsa post-rockduoga ning Eestis ainsa artistiga, kes sellesse žanrisse lahterdamist väärt on. Ütlen kohe, et mulle meeldivad nende esimesed albumid «St. European King Days» (2005) ning «Tehislend» (2007). Tugevad – nauditavad, mitmetahulised ning pretensioonikad – albumid ka maailma mastaabis, mis praegu on põhiliselt Godspeed You! Black Emperori haledatest varjudest üle ujutatud. Ma tõesti loodan, et kui tulevikus Eesti popajaloost uus ülevaade kirjutatakse, siis nende teosed eksperimentaal(rokk)muusika peatükis ka vääriliselt äramärkimist leiavad! Teisalt ma nende loomingut analüüsides ei arvagi, et Erki Hõbe ning Ervin Trofimov nii väga Montreali poole kiiganud on. Pigem ikka Chicago – sealse eksperimentaalse kallakuga elektroonilise jazzi ja indieroki, ning nimetatud stiilide kvintessentskehastuse Tortoise´i suunas. Sealtkaudu ka krautrocki, electronica, psühhedeelia, avantjazzi ning minimalistlike kontseptsioonide juurde liikunud (neid on isegi elektroonilise intellektuaalpopbändi Art Of Noise`i tänapäevaseks vasteks peetud). Kultuurikihist ning eeskujudest ei saa nagunii üle ega ümber, seetõttu on oluline, et suudetaks kumiire kuulates täheldada võimalikkust uue sünteesimiseks. Võimalikkuse täheldamise ning inspiratsiooni vahele võiks võrdusmärgi panna või väita, et esimese olemasolu viib paratamatult teiseni. Seda kõike eeldusel, et taotluse aluseks peetakse innovaatilist helikeelt. Seda taotlust on tartlased ka intervjuudes selgelt rõhutanud.

Kuigi õunakuud ei ole rahvakalendris, võib arvata, et silmas on peetud perioodi, mis kestab juuli lõpust hilissügiseni, mil päevad lühenevad ning võimutsema hakkab kaamos. Kas album kannab neid meeleolusid? «Ujuv Viis» – alustuseks ning meelestamiseks sobiv melanhoolse alatooniga downtempolik (kammer)rokk – juhtmotiivi annab akustilise kitarri käik, millele lisanduvad sumedad tšellosaundid, kellamäng, elektroonika ning asümmeetriliselt pekslev-torkiv basstrumm. Kui see ei ole puhas ilu, siis mis veel? «Esilaine» – algab psühhedeelse kitarri ning flöödi kahemänguna, kidrahelide tardumusest saab helgekõlaline trillerdus, vahetub motiiv ning lugu lõpeb lehmakellaindie vormis. «Fiel Of Lily» – sünteetiline ning kilavakõlaline interlüüd. «Nokturn» – kummituslik helieksperiment viib kuulaja ajas tagasi. Aimab kõlaliselt järele (vara)elektroonilist instrumenti thereminvox ning glass harmonica´t. «Veel Folgi Alternatiive» – mittemidagiütleva kidratinistamisena albumi nõrgim lugu. Muutused loo struktuuris on vaevumärgatavad ning mõjuvad poolikult. Ka minimalistlikust helilummast ei ole mõtet rääkida.
REKLAAM



Reklaami siin...

«Soojalt Sinu» – suurepärane interlüüd, kus vibrato režiimil analoogsüntekate gruuvid pöörlevad üle kosmilise helimaastiku. «Dub Triplet» – dub(kitarr) leiab kontakti musique concrete`iga (linnulaul). «Õunakuu» – kajaefektidega laetud kidrade avataktid mõjuvad anamneesina – 90ndate algul tegutses ju Maarjamaal dreampopparite punt FM Violet (otsin vanad lindid üles)! Siiski pole loo edenedes mainitud pundiga rohkem ühist – kitarrisudu asemel venitatakse akorde eri variatsioones läbi ruumiefektide. Ning eksperimenteerimisest saab lõpuks enese-imetlus. Kokkuvõte – hoolimata sellest, et «Õunakuu» on võrreldes bändi varasema loominguga ebaühtlasem ning seetõttu veidi nõrgema üldmuljega, on tipphetked nende loomingu tipp. Tasuks nende tulevaste tegemistega kursis olla.
www.myspace.com/opiumflirt - Postimees

Opium Flirti on nimetatud «eklektiliseks postrokibändiks». Seda võib tautoloogiliseks väiteks lugeda, kuna eklektilisuse «süüdistuse» vastu ei olegi tänapäeval võimalik end kaitsta. Seda`nd küll, et tegu on pesuehtsa post-rockduoga ning Eestis ainsa artistiga, kes sellesse žanrisse lahterdamist väärt on. Ütlen kohe, et mulle meeldivad nende esimesed albumid «St. European King Days» (2005) ning «Tehislend» (2007). Tugevad – nauditavad, mitmetahulised ning pretensioonikad – albumid ka maailma mastaabis, mis praegu on põhiliselt Godspeed You! Black Emperori haledatest varjudest üle ujutatud. Ma tõesti loodan, et kui tulevikus Eesti popajaloost uus ülevaade kirjutatakse, siis nende teosed eksperimentaal(rokk)muusika peatükis ka vääriliselt äramärkimist leiavad! Teisalt ma nende loomingut analüüsides ei arvagi, et Erki Hõbe ning Ervin Trofimov nii väga Montreali poole kiiganud on. Pigem ikka Chicago – sealse eksperimentaalse kallakuga elektroonilise jazzi ja indieroki, ning nimetatud stiilide kvintessentskehastuse Tortoise´i suunas. Sealtkaudu ka krautrocki, electronica, psühhedeelia, avantjazzi ning minimalistlike kontseptsioonide juurde liikunud (neid on isegi elektroonilise intellektuaalpopbändi Art Of Noise`i tänapäevaseks vasteks peetud). Kultuurikihist ning eeskujudest ei saa nagunii üle ega ümber, seetõttu on oluline, et suudetaks kumiire kuulates täheldada võimalikkust uue sünteesimiseks. Võimalikkuse täheldamise ning inspiratsiooni vahele võiks võrdusmärgi panna või väita, et esimese olemasolu viib paratamatult teiseni. Seda kõike eeldusel, et taotluse aluseks peetakse innovaatilist helikeelt. Seda taotlust on tartlased ka intervjuudes selgelt rõhutanud.

Kuigi õunakuud ei ole rahvakalendris, võib arvata, et silmas on peetud perioodi, mis kestab juuli lõpust hilissügiseni, mil päevad lühenevad ning võimutsema hakkab kaamos. Kas album kannab neid meeleolusid? «Ujuv Viis» – alustuseks ning meelestamiseks sobiv melanhoolse alatooniga downtempolik (kammer)rokk – juhtmotiivi annab akustilise kitarri käik, millele lisanduvad sumedad tšellosaundid, kellamäng, elektroonika ning asümmeetriliselt pekslev-torkiv basstrumm. Kui see ei ole puhas ilu, siis mis veel? «Esilaine» – algab psühhedeelse kitarri ning flöödi kahemänguna, kidrahelide tardumusest saab helgekõlaline trillerdus, vahetub motiiv ning lugu lõpeb lehmakellaindie vormis. «Fiel Of Lily» – sünteetiline ning kilavakõlaline interlüüd. «Nokturn» – kummituslik helieksperiment viib kuulaja ajas tagasi. Aimab kõlaliselt järele (vara)elektroonilist instrumenti thereminvox ning glass harmonica´t. «Veel Folgi Alternatiive» – mittemidagiütleva kidratinistamisena albumi nõrgim lugu. Muutused loo struktuuris on vaevumärgatavad ning mõjuvad poolikult. Ka minimalistlikust helilummast ei ole mõtet rääkida.
REKLAAM



Reklaami siin...

«Soojalt Sinu» – suurepärane interlüüd, kus vibrato režiimil analoogsüntekate gruuvid pöörlevad üle kosmilise helimaastiku. «Dub Triplet» – dub(kitarr) leiab kontakti musique concrete`iga (linnulaul). «Õunakuu» – kajaefektidega laetud kidrade avataktid mõjuvad anamneesina – 90ndate algul tegutses ju Maarjamaal dreampopparite punt FM Violet (otsin vanad lindid üles)! Siiski pole loo edenedes mainitud pundiga rohkem ühist – kitarrisudu asemel venitatakse akorde eri variatsioones läbi ruumiefektide. Ning eksperimenteerimisest saab lõpuks enese-imetlus. Kokkuvõte – hoolimata sellest, et «Õunakuu» on võrreldes bändi varasema loominguga ebaühtlasem ning seetõttu veidi nõrgema üldmuljega, on tipphetked nende loomingu tipp. Tasuks nende tulevaste tegemistega kursis olla.
www.myspace.com/opiumflirt - Postimees

NTELLEKTUAALNE EESTI ROCK
Mõiste intellektuaalne rock tõi Eestis 70-ndate lõpus kasutusele Valter Ojakäär oma raamatus “Popmuusikast” ja seda vastena ingliskeelsele mõistele progressive rock. Kuigi tänapäeval kasutatakse enim kõnekeelset sõnaühendit proge-rock, siis ikkagi oleks Eesti rockiajaloos mõttekam kasutada Ojakääri leiutatud väljendit. Miks? Nö. “klassikalist” progressive rocki --- kümnete minutite pikkuste lugudega, ülepaisutatud arranzheeringutega, klassikalise muusika mõjutustega, eskapist-fantastiliste tekstidega kontseptuaalsetel plaatidel -- on Eesti tegelikult viljeletud väga vähe. Eestis on tehtud just intellektuaalset rocki – leidlike muusikaliste lahendustega, 4 -- 9 minutiliste loopikkustega ja tõesti intelligentsete, sõnumiga tekstidega muusikat. Selles vallas on Eestis üllatavalt tugev traditsioon ja eriti rõõmustav on asjaolu, et protsess ja progress jätkuvad.
Eesti intellektuaalse rocki ajalugu algab sealt, kust progressive rocki omagi – 1960-ndate ja 70-ndate aastate vahetusest. Erinevalt aga näiteks inglastest või ameeriklastest on meil vastava muusika algtõuke pinnas ehk siis psühhedeeliakultuur üpris õhuke. 60-ndate lõpu psühhedeelse kallakuga ansamblitest tasuvad mainimist Kristallid (loominguline liider Olav Ehala, kinnisliikmeteks veel kitarrist Olev Künnap ja bassist-laulja Jaak Joala), Lüürikud (mille liidrid olid bassistist ja kitarristist vennad Märt ja Tõnis Kõrgemaa ning kus laulis Mait Maltis), Mikronid (loominguline juht trummar Gunnar Graps, püsiliikmed bassist Peeter Keäri ja kitarrist Toivo Tamm). Aga võib öelda, et see vähene psühhedeelilisus mainitud ansamblite muusikas polnud ei teadlik ega muidu kuidagi ideoloogiline, pigem kusagilt kuuldud huvitatavate kõlade ja lahenduste järeleaimamine. 1970 – 71 Tallinna Polütehnilises Instituudis tegutsenud Keldriline Heli, hilisema nimega Väntorel (Lagle Alpius, Andres Talvik – vokaal; Andres Valkonen – klahvpillid; Viljar Rähn & Härmo Härm – kitarrid; Ants Rand – bass; Tiit Plaks – trummid) oli küll juba teadlikumalt hipilikum ja “teadvuse avardamise” peal väljas (nii tekstis kui muusikas) ning mõjus omal ajal väga uuenduslikult kuid sisevastuolud lõhkusid selle paljutõotava ansambli liig kiiresti.
Intelligentset lüürikat hakkasid Eestis rockmuusikas esimesena kasutama folk-rock bänd Peoleo (Henno Käo. Taivo Linna, Eino Mäelt, Lauri Nebel) ja Virmalised (Toivo Kurmet – laul, klaver, kitarr, looming; Paavo Soots – kitarr; Kalju Oppi – bass; Jaak Joala – laul, bass; Ülo Kurmet – trummid). Toivo Kurmet kirjutas esimesena poplaule näiteks Ernst Enno luulele. 70-ndate alguses arendas ansambel välja omapärase barokliku stiili keeruliste klaveripartiide ja mitmeosaliste laulustruktuuridega (tuntumad lood “Sulle nüüd”, “Hetki neid”) millega oli ka näiteks Ruja suureks eeskujuks.
1971 pianist-helilooja Rein Rannapi eestvõttel alustanud Rujat peetakse Eesti intellektuaalse rocki arhetüüpseimaks nähtuseks. Ansambel tegutses aastani 1988, kuid sageli muutuvas koosseisus jäi ainukeseks fikstuuriks laulja Urmas Alender. Vahelduvate loomingulis-ideoloogiliste liidrite (1971 – 75 Rein Rannap, 1976 – 80 kitarrist Jaanus Nõgisto koos pianist Margus Kappeliga, 1980 – 84 jälle Rein Rannap, 1985 – 86 Urmas Alender koos Nõgistoga, 1986 – 88 klahvpillimängija Igor Garsnek) koos muutus ka grupi muusikaline väljund: algusaegade pateetilisest-teatraalsest hard rockist 70-ndate keskpaiga “päris” progresiivrocki katseteni, millest 70-ndate lõpu arendati välja oma karge klassitsismimõjudega stiil, millest järgmise kümnendi alguses hüpati järsku lihtsakoelise powerpopi esteetikale ja iroonilistele tekstidele ; 80-ndate keskpaiga naivistlik uusromantism kujunes hiljem sünteetiliste kõlavärvide ja raudsete struktuuride rohke kasutamisele, et bändi karjääri lõpus jälle rohmaka heavy rockiga õnne katsuda. 70-ndatel kasutas Ruja peamiselt Juhan Viidingu varjatuma ja Hando Runneli vähem varjatuma alltekstidga lüürikat, 80-ndate algul Otta Arderi petlikult “lapsesuiseid” luuletusi, hiljem ka Urmas Alenderi kergelt sürreaalseid kuid hingepuudutavaid tekste. Ruja tähtsus on Eesti intellektuaalse rocki identiteedis juba 35 aastat väga oluline olnud, ning tema müüt on peale laialiminekut ainult tugevnenud.
Paar aastat peale Rujat alustas Tallinna Polütehnilise Instituudi grupp Meie (laulja Tajo Kadajas, kitarrist Kalle Vikat, organist Valdimir Petuhhov, bassist Enn Saretok, trummar Raivo Maasik), mille peamine eelis (näiteks Ruja ees) oli ehk tema mitteprofessionaalsuses. Põhimõtteliselt amatööride bande võis rahumeeli teha rocki ja üldse muusikaga mis heaks arvas ja tulemus oli üllatavalt iseäralik ja põnev. Kuigi omil sõnul varastati käike ja riffe kust saadi, osati need mängida kokku veidrateks ebasümmeetrilisteks moodustiteks. Tekstidena kasutati peaaegu kõike näppujuhtuvat, eelistatuna muidugi toonast kodumaist väärtluulet (Viiding-Üdi loomulikult kohustuslik).
1976 liitus Meie laulja Tajo Kadajas Rujast eemaldunud Rein Rannapi uue projektiga, mille p - Margus Kiis

NTELLEKTUAALNE EESTI ROCK
Mõiste intellektuaalne rock tõi Eestis 70-ndate lõpus kasutusele Valter Ojakäär oma raamatus “Popmuusikast” ja seda vastena ingliskeelsele mõistele progressive rock. Kuigi tänapäeval kasutatakse enim kõnekeelset sõnaühendit proge-rock, siis ikkagi oleks Eesti rockiajaloos mõttekam kasutada Ojakääri leiutatud väljendit. Miks? Nö. “klassikalist” progressive rocki --- kümnete minutite pikkuste lugudega, ülepaisutatud arranzheeringutega, klassikalise muusika mõjutustega, eskapist-fantastiliste tekstidega kontseptuaalsetel plaatidel -- on Eesti tegelikult viljeletud väga vähe. Eestis on tehtud just intellektuaalset rocki – leidlike muusikaliste lahendustega, 4 -- 9 minutiliste loopikkustega ja tõesti intelligentsete, sõnumiga tekstidega muusikat. Selles vallas on Eestis üllatavalt tugev traditsioon ja eriti rõõmustav on asjaolu, et protsess ja progress jätkuvad.
Eesti intellektuaalse rocki ajalugu algab sealt, kust progressive rocki omagi – 1960-ndate ja 70-ndate aastate vahetusest. Erinevalt aga näiteks inglastest või ameeriklastest on meil vastava muusika algtõuke pinnas ehk siis psühhedeeliakultuur üpris õhuke. 60-ndate lõpu psühhedeelse kallakuga ansamblitest tasuvad mainimist Kristallid (loominguline liider Olav Ehala, kinnisliikmeteks veel kitarrist Olev Künnap ja bassist-laulja Jaak Joala), Lüürikud (mille liidrid olid bassistist ja kitarristist vennad Märt ja Tõnis Kõrgemaa ning kus laulis Mait Maltis), Mikronid (loominguline juht trummar Gunnar Graps, püsiliikmed bassist Peeter Keäri ja kitarrist Toivo Tamm). Aga võib öelda, et see vähene psühhedeelilisus mainitud ansamblite muusikas polnud ei teadlik ega muidu kuidagi ideoloogiline, pigem kusagilt kuuldud huvitatavate kõlade ja lahenduste järeleaimamine. 1970 – 71 Tallinna Polütehnilises Instituudis tegutsenud Keldriline Heli, hilisema nimega Väntorel (Lagle Alpius, Andres Talvik – vokaal; Andres Valkonen – klahvpillid; Viljar Rähn & Härmo Härm – kitarrid; Ants Rand – bass; Tiit Plaks – trummid) oli küll juba teadlikumalt hipilikum ja “teadvuse avardamise” peal väljas (nii tekstis kui muusikas) ning mõjus omal ajal väga uuenduslikult kuid sisevastuolud lõhkusid selle paljutõotava ansambli liig kiiresti.
Intelligentset lüürikat hakkasid Eestis rockmuusikas esimesena kasutama folk-rock bänd Peoleo (Henno Käo. Taivo Linna, Eino Mäelt, Lauri Nebel) ja Virmalised (Toivo Kurmet – laul, klaver, kitarr, looming; Paavo Soots – kitarr; Kalju Oppi – bass; Jaak Joala – laul, bass; Ülo Kurmet – trummid). Toivo Kurmet kirjutas esimesena poplaule näiteks Ernst Enno luulele. 70-ndate alguses arendas ansambel välja omapärase barokliku stiili keeruliste klaveripartiide ja mitmeosaliste laulustruktuuridega (tuntumad lood “Sulle nüüd”, “Hetki neid”) millega oli ka näiteks Ruja suureks eeskujuks.
1971 pianist-helilooja Rein Rannapi eestvõttel alustanud Rujat peetakse Eesti intellektuaalse rocki arhetüüpseimaks nähtuseks. Ansambel tegutses aastani 1988, kuid sageli muutuvas koosseisus jäi ainukeseks fikstuuriks laulja Urmas Alender. Vahelduvate loomingulis-ideoloogiliste liidrite (1971 – 75 Rein Rannap, 1976 – 80 kitarrist Jaanus Nõgisto koos pianist Margus Kappeliga, 1980 – 84 jälle Rein Rannap, 1985 – 86 Urmas Alender koos Nõgistoga, 1986 – 88 klahvpillimängija Igor Garsnek) koos muutus ka grupi muusikaline väljund: algusaegade pateetilisest-teatraalsest hard rockist 70-ndate keskpaiga “päris” progresiivrocki katseteni, millest 70-ndate lõpu arendati välja oma karge klassitsismimõjudega stiil, millest järgmise kümnendi alguses hüpati järsku lihtsakoelise powerpopi esteetikale ja iroonilistele tekstidele ; 80-ndate keskpaiga naivistlik uusromantism kujunes hiljem sünteetiliste kõlavärvide ja raudsete struktuuride rohke kasutamisele, et bändi karjääri lõpus jälle rohmaka heavy rockiga õnne katsuda. 70-ndatel kasutas Ruja peamiselt Juhan Viidingu varjatuma ja Hando Runneli vähem varjatuma alltekstidga lüürikat, 80-ndate algul Otta Arderi petlikult “lapsesuiseid” luuletusi, hiljem ka Urmas Alenderi kergelt sürreaalseid kuid hingepuudutavaid tekste. Ruja tähtsus on Eesti intellektuaalse rocki identiteedis juba 35 aastat väga oluline olnud, ning tema müüt on peale laialiminekut ainult tugevnenud.
Paar aastat peale Rujat alustas Tallinna Polütehnilise Instituudi grupp Meie (laulja Tajo Kadajas, kitarrist Kalle Vikat, organist Valdimir Petuhhov, bassist Enn Saretok, trummar Raivo Maasik), mille peamine eelis (näiteks Ruja ees) oli ehk tema mitteprofessionaalsuses. Põhimõtteliselt amatööride bande võis rahumeeli teha rocki ja üldse muusikaga mis heaks arvas ja tulemus oli üllatavalt iseäralik ja põnev. Kuigi omil sõnul varastati käike ja riffe kust saadi, osati need mängida kokku veidrateks ebasümmeetrilisteks moodustiteks. Tekstidena kasutati peaaegu kõike näppujuhtuvat, eelistatuna muidugi toonast kodumaist väärtluulet (Viiding-Üdi loomulikult kohustuslik).
1976 liitus Meie laulja Tajo Kadajas Rujast eemaldunud Rein Rannapi uue projektiga, mille p - Margus Kiis

Tartu eksperimentaalduo Opium Flirt teeb juba teist korda sellise triki, et paneb oma plaadi tasuta laadimiseks internetti. Vaieldamatult üks Eesti parimaid live-bände alustab “Õunakuud” unistavalt, kuid tasapisi muutub plaat üha skisofreenilisemaks, kuni lõpulauludes oleks Opium Flirt justkui Neil Youngi puuri pistnud ja teda William Blake’i rännakutega õrritanud. Ja Opium Flirdi poiste Neil ei taha sugugi vanemale kolleegile allajäämisega leppida. Dannar Leitmaa - Eesti Päevaleht

Tartu eksperimentaalduo Opium Flirt teeb juba teist korda sellise triki, et paneb oma plaadi tasuta laadimiseks internetti. Vaieldamatult üks Eesti parimaid live-bände alustab “Õunakuud” unistavalt, kuid tasapisi muutub plaat üha skisofreenilisemaks, kuni lõpulauludes oleks Opium Flirt justkui Neil Youngi puuri pistnud ja teda William Blake’i rännakutega õrritanud. Ja Opium Flirdi poiste Neil ei taha sugugi vanemale kolleegile allajäämisega leppida. Dannar Leitmaa - Eesti Päevaleht

pium Flirdist on pagana raske kirjutada, samas on kirjutamine vältimatu, sellest lihtsalt pole pääsu. Plaat ("Saint European King Days") on neil väljas, mitu korda läbi kuulatud ja kellegagi peab kuuldut jagama - muidu jääb sisse ja ei anna rahu. Selge on ka see, et Erkki Hõbe ja Ervin Trofimov ei taotlegi kuulaja sees suurema rahu tekkimist (kuigi mõnest voogavamast helijupist seda kahtlustada võiks). Tsiteerides mehi endid: "Me paneme kuulaja proovile. Kui ta ei suuda Pasolini "Teoremat" lõpuni vaadata, siis ta ei suuda ka seda albumit kuulata". Nohh ... mina suutsin ... mõlemat.

Aga mis oli enne Opium Flirti? Õnneks ei pea siin fantaasiavaese kriitiku kombel ise paralleele vedama, sest muusikud on selle töö oma myspace'i veebilehel juba lahkelt ära teinud: Steve Reich, Karlheinz Stockhausen, Jean-Luc Godard, Kraftwerk, Can, Urmas Sisask, David Bowie, Brian Eno, Miles Davis, King Crimson, Mahavishnu Orchestra (kui nimetada tuntumaid). Samas ei näita need nimed ju muud, kui et inimesed ei raiska oma elupäevi tühja-tähja peale, vaid armastavad eripalgelist ja seiklushimulist muusikat ja naudivad mõjusat filmikunsti. Ahjaa, meestele meeldib ka Stereolab, kelle eeskujude hulka kuuluvad samuti mitmed eelnimetatud, ja kes (oh imet) on end myspace'i leheküljele Opium Flirdi sõbraks lisanud. Vastuteene või mitte, rõõmu teeb ikka. Samas ei luba too tartlaste duo tõmmata liigsirgeid vektoreid ühenigi neist suurnimedest või kui lubab, siis pelgalt ühe loo või loojupi piires.

Ligi CD-tooriku kogumahu jagu materjali annab aimu muusikute rassimisest oma näo otsingul ja unetutest öödest peegli ees. Tänaseks on bänd endal täie kindlusega tuvastanud vähemalt järgmised näotüübid: 1) padjanägu - ambient, kummardused minimalistidele, rahulikum elektroonika, (häälest) äraolev klaveriklimberdus; 2) "nägu pärast rokki" - flirt postroki kaanonitega; 3) popi (ja Uhuu) nägu - kaasakiskuvad, vaata et gruuvivadki viisijupid ("Sky and Water", "Out of the Silent Planet"); 4) sakslase nägu - masinlikum elektroonika ja hüpnootiline kraut-rock. Sedasama tüütut võrdlust edasi arendades: plaat on nagu üks nägude ja ilmete virvarr. Õnneks ei pakuta midagi igale maitsele - ei olda lipitsevalt vastutulelik ega häbenemata olla siin-seal isegi jahe või osatav. Igatahes rikastab see kõik meeldivalt Eesti muusikamaastikku.

Teadmine, et tegemist on duoga, kes mängib suhteliselt suurejoonelist ja hoolega konstrueeritud muusikat, võib tekitada küsimuse, kas kontserdil kujutab bänd endast kaht tegusust teesklevat tüüpi läptoppide taga. Kogenuna olgu öeldud, et nii see siiski ei ole. Stiililiselt oli asi live-oludes küll märksa ühtsem kui plaadil, kuid salvestatuga võrreldes tublisti elavam ja improvisatsioonihõngulisem. Tehniliselt olid mehed küll hambuni relvastatud, kuid masinapargiga käidi ümber loominguliselt ja põnev oli seda kiht-kihilist lugude ehitamist jälgida.

Oma silm on kuningas juba tuleval kolmapäeval, 15. märtsil, Von Krahli Teatri baaris. - Rada7.ee

pium Flirdist on pagana raske kirjutada, samas on kirjutamine vältimatu, sellest lihtsalt pole pääsu. Plaat ("Saint European King Days") on neil väljas, mitu korda läbi kuulatud ja kellegagi peab kuuldut jagama - muidu jääb sisse ja ei anna rahu. Selge on ka see, et Erkki Hõbe ja Ervin Trofimov ei taotlegi kuulaja sees suurema rahu tekkimist (kuigi mõnest voogavamast helijupist seda kahtlustada võiks). Tsiteerides mehi endid: "Me paneme kuulaja proovile. Kui ta ei suuda Pasolini "Teoremat" lõpuni vaadata, siis ta ei suuda ka seda albumit kuulata". Nohh ... mina suutsin ... mõlemat.

Aga mis oli enne Opium Flirti? Õnneks ei pea siin fantaasiavaese kriitiku kombel ise paralleele vedama, sest muusikud on selle töö oma myspace'i veebilehel juba lahkelt ära teinud: Steve Reich, Karlheinz Stockhausen, Jean-Luc Godard, Kraftwerk, Can, Urmas Sisask, David Bowie, Brian Eno, Miles Davis, King Crimson, Mahavishnu Orchestra (kui nimetada tuntumaid). Samas ei näita need nimed ju muud, kui et inimesed ei raiska oma elupäevi tühja-tähja peale, vaid armastavad eripalgelist ja seiklushimulist muusikat ja naudivad mõjusat filmikunsti. Ahjaa, meestele meeldib ka Stereolab, kelle eeskujude hulka kuuluvad samuti mitmed eelnimetatud, ja kes (oh imet) on end myspace'i leheküljele Opium Flirdi sõbraks lisanud. Vastuteene või mitte, rõõmu teeb ikka. Samas ei luba too tartlaste duo tõmmata liigsirgeid vektoreid ühenigi neist suurnimedest või kui lubab, siis pelgalt ühe loo või loojupi piires.

Ligi CD-tooriku kogumahu jagu materjali annab aimu muusikute rassimisest oma näo otsingul ja unetutest öödest peegli ees. Tänaseks on bänd endal täie kindlusega tuvastanud vähemalt järgmised näotüübid: 1) padjanägu - ambient, kummardused minimalistidele, rahulikum elektroonika, (häälest) äraolev klaveriklimberdus; 2) "nägu pärast rokki" - flirt postroki kaanonitega; 3) popi (ja Uhuu) nägu - kaasakiskuvad, vaata et gruuvivadki viisijupid ("Sky and Water", "Out of the Silent Planet"); 4) sakslase nägu - masinlikum elektroonika ja hüpnootiline kraut-rock. Sedasama tüütut võrdlust edasi arendades: plaat on nagu üks nägude ja ilmete virvarr. Õnneks ei pakuta midagi igale maitsele - ei olda lipitsevalt vastutulelik ega häbenemata olla siin-seal isegi jahe või osatav. Igatahes rikastab see kõik meeldivalt Eesti muusikamaastikku.

Teadmine, et tegemist on duoga, kes mängib suhteliselt suurejoonelist ja hoolega konstrueeritud muusikat, võib tekitada küsimuse, kas kontserdil kujutab bänd endast kaht tegusust teesklevat tüüpi läptoppide taga. Kogenuna olgu öeldud, et nii see siiski ei ole. Stiililiselt oli asi live-oludes küll märksa ühtsem kui plaadil, kuid salvestatuga võrreldes tublisti elavam ja improvisatsioonihõngulisem. Tehniliselt olid mehed küll hambuni relvastatud, kuid masinapargiga käidi ümber loominguliselt ja põnev oli seda kiht-kihilist lugude ehitamist jälgida.

Oma silm on kuningas juba tuleval kolmapäeval, 15. märtsil, Von Krahli Teatri baaris. - Rada7.ee